kodakondsuseta naine

1954. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikkel 1 viitab, et kodakondsuseta on inimene, keda ei peeta automaatselt mõne riigi seaduste järgi selle riigi kodanikuks. Lisaks sellisele juriidilisele staatusele (de jure kodakondsusetus) on paljud naised de facto kodakondsuseta, sest nende kodakondsus on praktiliselt kasutu või nad ei saa seda tõestada. De facto kodakondsusetus on spetsiifiliselt naiste probleem, sest inimkaubanduse ohvriks langenud naistelt võivad dokumendid olla ära võetud või varastatud; dokumentideta migrantidel ja varjupaigataotlejatel võib samuti olla võimatu tõendada, kust riigist nad pärit on. Kodakondsusseadused võivad otseselt või kaudselt naisi diskrimineerida, mille tõttu on neil suurem oht saada kodakondsusetuks kui meestel. Sünnitunnistus on samuti tihedalt seotud naiste ja nende laste õigusega kodakondsusele. Praktikas muudavad kaudne diskrimineerimine, kultuuritavad ja vaesus emadel, eriti vallalistel emadel võimatuks registreerida laste sündi isadega võrdselt. Lapse sünni registreerimata jätmine võib jätta lapse ilma mitmetest õigustest, sh õigus kodakondsusele, nimele ja identiteedile, õigus olla seaduse ees võrdne. Samuti võivad olla probleemiks juurdepääs diplomaatilisele kaitsele ning pikem kinnipidamine identiteedi ja kodakonduse kindlakstegemise tõttu.