Seaduse alusel loodud sõltumatud asutused, mille ülesanne on riigisiseselt kaitsta ja edendada inimõigusi
Sellised asutused on võtmetähtsusega tugevas ja tõhusas riiklikus inimõiguste kaitse süsteemis, kui nad põhinevad seadustel, on valitsusest sõltumatud, omavad laia mandaati, et katta kõiki rahvusvahelisi inimõiguste standardeid, neid toetab mitmekesine liikmeskond, nad teevad koostööd nii avaliku sektori kui ka kodanikuühiskonnaga ning toimivad hästi. Riiklike inimõiguste kaitse asutuste töö on edendada ja kaitsta inimõigusi. Inimõiguste edendamine tähendab valitsuse ja parlamendi nõustamist inimõiguste teemadel ja inimõigusteteadlikkuse tõstmist. Riiklikud inimõiguste kaitse asutused jälgivad inimõiguste rikkumisi ja annavad soovitusi, et parandada inimõiguste olukorda riigis. Inimõiguste kaitsega seoses võib nende ülesannete hulka kuuluda ka kaebuste vastuvõtmine, uurimine ja lahendamine, asjakohaste soovituste tegemine, nt ettepanekud uute seaduste vastuvõtmiseks ja olemasolevate muutmiseks või uuteks poliitikameetmeteks. Riiklike inimõiguste kaitse asutuste hulka kuuluvad näiteks komisjonid, ombudsmanid, instituudid või keskused. Mõnes ELi liikmesriigis toimivad riiklikud inimõiguste kaitse asutused ka võrdõigusorganina.
The concepts and definitions found in this glossary were published in 2016, and some may be out-of-date. EIGE is currently looking into which terms may need to be updated in the future.