My personal story

R: (---) Estonian music scene is very masculine and male-dominated and I myself am engaged in a pop band. Which is in fact, if to analyse it sociologically or from the viewpoint of gender, it reflects as if classical gender roles.(---)

R: (---) I am conducting the traditional feminine role in the music scenery, I am a singer. My band´s keyboard player is a woman and playing keyboard is also known as a feminine area. Although there are very many male keyboard players, it is considered more feminine or propriate for women, and at the same time I am performing songs created by a man. Male way of thinking, who, however claims that he is writing it from the aspect which is considering me somehow, in other words, he is somehow as if citing me. And in one word, it is a creation of one man and through my body it reaches others.(---)

R: (---) When I myself started to research upon women musicians, I did in fact myself, I started to analyse myself at the same time and I let the things go quite spontaneously in fact, at the same time registering all kinds of interesting signs.(---)

R: (---) At the same time I have not as a woman found it neccessary... I am talking about creaton now, I do not talk about organizing etc. To protest against something or... I feel it if as very own, this creation, but from the other side I see, yes, that in fact some codes can be read from this. (---)

R: (---) I have not touched upon those issues on purpose.(---)

R: (---) Briefly I have analysed it, but I have not raised this issue with those men that why you write about women like this. I have rather looked at it from aside and found very many parallels with the women I have myself analysed. (---)

R: (---) There is a song called Plus 1 and it tells about how the so called women, so called groupies of V.J.s. I do not think that he kept me in mind but briefly some kind of socialisation goes on where women are groupies and are fixing themselves in to the playlists of cool DJs, playlists of partys and also life playlists, to tell it straightforward.(---)

R: (---) Maybe sometimes I feel the lack of some egoism, to be more like a boss of myself. (---)

R: (---) Sometimes I have noticed, less and less by the way, that I have had to make efforts to assert myself, in the beginning there was much like that, the final words were very logically, said like, without me. Then I came into studio next time and found that ou- ou, you have decided it without me. Although in fact I could, I liked the decision, but I felt defiance because they did not ask me for example.(---)

R: (---) But not because of that I am a woman they do not ask me, but I just feel that it is natural that why to disturb, it seems to be unimportant to them.(---)

R: (---) One moment it started to stress me and then one moment I started whimming and after that somehow.(---)

R: (---) I have yes organized some proper scenes and then after that everybody was very courteous and doing everything.(---)But yes some capricious period lasted something half a year in fact.

R: (---) Another thing in connection with those caprices what I have been thinking again and again that men agree to oblige women very much, in order not to be stamped as bad or somehow, the band is also a kind of family, being friendly, that I feel good also, somehow this solidarity.(---)

I: Nii, et ma kõigepealt räägin ka siia linti, et miks sa tundusid mulle huvitav, et paluti valida sellised inimesed, kellel võiksid olla mingisugused sellises lood jutustada ja mõtlesin, et kuna sa oled muusik ja artist. Mõtled ja tegutsed sellisel meeste alal, et mulle tundus, et sul või selliseid või neid lugusid olla, kus sa oled nagu tunnetanud, kus sul on oma soost, kas siis selliseid eeliseid sellega seoses sellel alal või on teinekord sa oled tundnud, et sul on nagu mingeid takistusi seoses sellega oma sooga oma alal, siis muusikas. Iseenesest kuna sa oled ka sotsioloogia...noh juba diplomeeritud sotsioloog, praktiliselt, et kas see võimaldab sul mõtestada seda ja noh ära tunda neid lugusid? Ning see tõttu sa osutusid valituks. Võib olla sa räägiksidki siis, et kuidas sa ennast tunned nagu sellel...kas sa oled iial tundnud, et see rockimaastik on kuidagi pidi maskuliinne eluvaldkond?

R: Jah, et olen küll, et ma igal sammul olen seda täheldand. Kuna ma ise tegelikult ja kuna Eesti muusikamaastik on nii väga tugevalt maskuliinne ja mees dominante ja ma ise tegutsen pop bändis, mis on ise tegelikult, kui seda sotsioloogiliselt või soouurimuslikult analüüsida, siis ta tegelikult peegeldab justkui nagu klassikalisi soorolle.

I: Mis siis need klassikalised soorollid ühes pop bändis...sinu arvates on...?

R:...Eeeee...Mina täidan sellist traditsioonilist naiselikku rolli ehk muusika maastiku kontekstis, olen laulja. Minu bändi... klahvpille mängib meie bändis naisterahvas ja klahvpillid on ju ka teadupärast selline feminiinne valdkond. Kuigi ilmselgelt on ka päris palju meesklahvpillimängijaid, aga seda peetakse kuidagi naiselikumaks või naistele sobilikumaks ja samal ajal esitan ma mehe kirjutatud loomingut. Mehe mõttemaailma, kes küll väidab, et ta kirjutab seda aspektist, mis peaks olema nagu mind puudutav või noh ühesõnaga ta justnagu tsiteerib mind. Ja, aga noh ühesõnaga see on ikkagi ühe mehe kirjutatud looming ja läbi minu keha ta jõuab teisteni.

I: Aga kas sa oled tundnud ka mõnikord, et sa esitad mehe kirjutatud loomingut, mis...kellel on sinust kui naisest mingisugune arusaam?

R: Ma olen seda tunnetanud. Samas ma jälgin seda. Tihti peale on minult seda intervjuudes ka küsitud, et mis tunne siis on, et sa ühe mehe loomingut esitad või kuidas sa üldse nõus oled või või midagi sellist. Siis tegelikult ma olen...või siis on küsitud minu bändi meeste käest ka, et umbes...oota, mu mõte jooksis kokku. Aa, et umbes, et NIMI1 õpib sotsioloogiat ja tegeleb nende soouurimuslike teemadega, et kas see kajastub seal bändi iga päeva elus ka seal, et kuidas ta neid sõnu võtab omaks jne. Siis mu bändikaaslased ütlevad, et oh, ma ei ole nagu täheldanud, et midagi nagu konkreetselt oleks. Mingit protesti või midagi sellist. Eks meil tihe dialoog käib koguaeg, aga tegelikult olen ma suhteliselt, ütleme poolteist aastat tagasi, võtnud enda jaoks sellise rolli, et ma tegelikult kogu aeg jälgin seda situatsiooni. Kui ma ise hakkasin naismuusikuid uurima, siis ma tegelikult ennast...ma hakkasin ka tegema enese analüüsi samal ajal ja ma tegelikult lasen asjadel suhteliselt spontaanselt kulgeda, samal ajal täheldades neid igasuguseid huvitavaid märke. Teisalt ei ole see mulle vastumeelt, sest need inimesed, kelle loomingut ma esitan, mulle ülimalt meeldivad. Me räägime loominguliselt ühist keelt, meil nagu see sünergia toimib loomingulisel tasandil jube hästi, aga no tegelikult siit neid igasuguseid siukseid koode võiks ju välja lugeda. Samas ma ei ole nagu isiklikult naisena leidnud vajadust hakata...ma räägin loomingust praegu, ma ei räägi organiseerimisest jne. Millegi vastu nagu protestima või...see tundub nagu mulle omane see looming, aga teisalt ma näen jah, et tegelikult võiks siit välja lugeda jah mingeid koode.

I: Aga mis koode sa oled tundnud, et kuskil sinusse suhtumisel nagu?

R: Ühelt poolt ma ei ole väga selle üle arutanud. Ma olen meelega jätnud need asjad arutamata.

I: Mis asjad näiteks?

R: Noh, umbes näiteks kui on mingisugune tekst, sots... meie bändil on väga palju sotsiaalseid tekste, et me ei ole viimasel ajal me oleme võibolla rohkem lasknud sisse, aga ma ei ole hakanud analüüsima, ühesõnaga ma olen ise analüüsinud, aga ma pole tõstatanud nende meestega nii palju seda teemat, et miks sa naisest niimoodi kirjutada. Ma pigem olen seda kõrvalt jälginud ja teinud endale vaikselt järeldusi ja leidnud hästi palju paralleele teiste naistega, keda ma ise analüüsin.

I: Aga mis näiteks, et too mõni näide, kus sa oled tundnud, et kuidagi kirjutatakse mingil viisil naisest ja sinu kaudu ja siis arvatakse, et sa laulad endast eks?

R: Issand kui ma praegu niimoodi hästi.

I: No, mõni lugu näiteks.

R: Ma ei tea, mis mul esimesena näiteks meelde tuleb. Nii lihtne on leida tegelikult asju...alati on üks lugu, mille nimi on Pluss 1 ja see räägib sellest, kuidas on n.ö naised, kes on n.ö groupied, VJ-de groupied. No, ma ei usu, et ta otseselt mind silmas pidas, aga ühesõnaga toimub koguaeg selline klubi tasandil sotsialiseerumine, kus naised on groupied ja pidev selline lahedate housei DJ listi sokutamine, nii peo listi kui ka elu listis, sõna otseses mõttes. Et sellised nagu hästi kategoorilised statemanted tulevad välja. Samas kui ma neid laule esitan, siis ma...eks ma oma elust leian ka seosesid. Kui ma tulin noorena LINN1 jne.
(---)

I: Aga kas sa ise tunned, et ütleme sa oled ju nagu sõnumiga laulja, et kas see on nagu sinu sõnum, et sa edastad selle meile teiste meeste sõnumit, et kas sa tunnetad siin, et sa tahad ise midagi enamat teha või et kas sa tunned mingeid piire või raame või selliseid asju, kus sa tunned, et sinult oodatakse midagi muud kui sa ise teeksid?

R: Eeee. Naljakal kombel on see, et tegelikult meie bändi idee istub mulle meeletult hästi ja kui ühelt poolt võib olla isegi tahaks seda interpreteerida vahel ma ei tea sotsioloogina...ma ei tea mõtled enda peale, et miks ma jään sinna, et miks sa ise ei lähe kuhugi edasi, aga samas mind nagu köidab see praegu ja samas mind köidab see, et see on mingisugune protsess, kus eksisteerib kaks inimest, kaks teist inimest, kaks teisest soost inimest, kes suudavad minule pakkuda sellist tunnet, mis on minu jaoks nii meeldiv ja läbi minu keha see jõuab veel teisteni ja sellise kompotina veel, et see kokkuvõttes tekitab siukse sünergia, mis toimib meeletult hästi, et miks ma peaksin hakkama tegema ise sõna otseses mõttes kirjutama sitta teksti kui ma tegelikult antud juhul see praegu toimib. Miks? Pigem ma võib olla interpreteeriks seda ka egoistlikuna. Mulle pakub see antud juhul praegu rahuldust. Muidugi on see, et tekiivad alati nagu igasuguse loomingulise tegevusega, noh alati tekivad mingisugused kriisid, kus tunned, et võiks nagu midagi muud või tahad midagi muud, aga mul on tunne, et see... jah kuigi ikkagi ma tunnen seda, et ma tahaks ikkagi rohkem hakata enda kirjutatud asju tegema. Ma tegelikult päris olen mingeid enda asju salvestanud ka ja need on siuksed uuema materjali asjad, aga jah need vanad plaadid on...esimesel plaadil oli üks minu lugu, aga teine plaat oli ju täitsa NIMI 9 kirjutatud.

I: Aga kas sa nagu...ühesõnaga ma saan aru, et sa tunned ennast selles bändis praegu väga hästi ja just nendes raamides, mis sulle sätitakse ja sa oled nendega nagu nõus, kuna see on nagu loominguline sünergia, aga samal ajal sa nagu ikka uurid neid alternatiiv muusikuid. Siin tekib minul selline tunne, et kas sa tahaksid nagu midagi muud, et võib olla sa räägid mõne loo, kus sa oled tahtnud teha midagi võib olla alternatiivsemat või mingeid valikuid, aga siis on leitud, et võib olla oleks parem kui sa oled selline või mingi teistsugune.

R: Mul on tunne, et...samas ma tahaks siinkohal välja tuua, et alternatiivmuusikuks olemine ei tähenda alati heaks muusikuks olemist ja alternatiivne looming ja kuskil ma ei tea tehase laval hullu panemine, et see puudutaks seda inimest samamoodi nagu see puudutab mind. See ei pruugi teisi puudutada. Minu eesmärk on teha seda, mis mind praegu puudutab ja kui see praegu puudutab, siis ma teen seda ja kui see ei puudutaks mind, siis ma ei teeks seda. Mingis mõttes ma tunnen, et mul on see privileege olemas, et mul on teisi häid sõpru muusikuid, et kui ma tahaks midagi muud teha, siis mul oleks kohe kolm head sõpra, kes oleks mulle nõus stuudiot pakkuma jne. Võib olla ma vahel tunnen ikkagi sellest egoismist puudust, et iseenda peremeheks olemisest. Kõige rohkem ikkagi organisatoorsetest külgedes, et ma ikkagi tunnetan seda, et tihti peale sellised ka need viimase sõna otsused, et need ei...mu meessoost bändi kaaslased kindlasti ei interpreteeri seda, et nad ei küsi mu arvamust vms, aga vahel ma täheldan seda, et aina vähem kusjuures, et ma olen ikkagi pidanud pingutama selle nimel, et enda sõna rohkem maksma panna, aga alguses oli hästi palju seda, et hästi loogiliselt võeti kahekesi need viimased sõnad või noh see viimane sõna öeldi nagu kahekesi. Siis ma tulin järgmine kord stuudiosse ja siis ma avastasin, et ou, ou, te olete selle juba ära otsustanud. Kuigi tegelikult ma võisin sellega, et mulle meeldis see otsus, aga minus tekitas trotsi see, et nad ei küsinud minu käest näiteks. Samas on seda järjest vähemkas jäänud, aga ma tunnetan, et ma olen pidanud ennast kohati isegi kurjalt maksma panema vms. Aga mitte selepärast nad ei küsi, et ma olen naine, vaid mulle lihtsalt tundub nagu loomulik, et mis me ikka tülitame, et see tundub nagu ebaoluline nende jaoks, et nad peaksid korra helistama, et lihtsalt küsida ma ei tea, kas me lahendame laulu lõpu ülesse või alla, et mõlemad variandid on head, aga selle asemel, et nad helistaksid mulle ka, nad võib olla kahekesi pannakse see laul allapoole. Mingil hetkel see hakkas mind häirima ja siis ma mingi hetk muutusin kapriisseks ja siis peale seda kuidagi nagu hästi kuidagi nagu...

I: Aga, kuidas sa seda väljendasid?...Lihtsalt korraldasid mingi stseeni?

R: ...Ma nagu lihtsalt...Ma jah olen korraldanud paar korda päris korraliku stseeni ja siis peale seda nagu oldi hästi vastutulelik ja kõikide asjade tegemine. Aga ma nägin, et nad ei teinud seda paha pärast või midagi läbi mõeldult, et nad aktsepteerivad mind, aga nad ei mõtle selliste asjade peale. Ja peale seda on nagu jah selline hästi, et kuidas sina arvad ja midagi sellist, et jah. Aga jah siuke kapriisne periood oli kuskil pool aastat tegelikult. Ja peale seda kui nad teada said, et ma tegelen soouuringutega, mis oli hästi naljakas.

I: Mida sa ütlesid siis selle kohta kui nad said teada, et sa?

R: Kunagi vist oli mingi intervjuu vist, mis ma andsin ma ei tea a la mingi Raadio 2 mingi suvalisel kellaajal saade, kus ma rääkisin oma nendest asjadest, millega ma tegelen. Muidugi nad teadsid, et ma õpin sotsioloogiat ja ma uurin muusikat ja naisi sea jne. Ja varem uurisin muusikatööstust jne, aga nad ei olnud nagu kunagi küsinud või süvenenud päris sellesse, et mida ma teen või. Aga siis see oli nagu päris tore saade tookord, selline hästi voolav ja tore ja siis see NIMI 9 kuulis seda juhuslikult ja talle tundus see hästi huvitav. Talle tundus mingeid hästi huvitavaid seoseid sealt välja tulnud kogu sellest intervjuust ja kõigest sellest, millega ma tegelen ja muidu olid koguaeg pigem sellised naljad mingi ma ei tea naisuurimuste kohta jne. Siis tookord tundus see talle hästi sümpaatne, ju teda miski inspireeris vms ja siis ta tuli kohe minu juurde ja rääkis, et oi, kui huvitav ja ma olen ise ka mõelnud neid asju ja nüüd ma vaatan, et mingid asjad toimivad ka teistmoodi.

I: Aga mis siis näiteks?

R: No, kuidagi jah siukene nagu eeskujulikum aktsepteerimine. Selline hästi naljakas ja kõlab võib olla lollilt. Nii väikeses asja peale, et ühe raadio saate peale või midagi, aga ju siis midagi nagu inspireeris. Teine asi seoses nende kapriisidega, mida ma olen järjest rohkem ise ka mõelnud, et tegelikult mehed on nõus tulema hästi palju naistele kohati vastu selle, et mitte saada ise halvaks tembeldatud või kuidagi selle n.ö bänd on ka ju kuidagi omamoodi pere, et kuidagi see sõbralik olemine, et minul oleks ka hea, et kuidagi see solidaarsus.

I: Küll ma need lood kätte saan, et siin on täitsa olemas, et aitäh. Ma räägin sulle siin on.